Autoimmuunhaigused

Autoimmuunne haigus tähendab, et organismi immuunsüsteem ei tunne oma keha rakke ära ja töötab enda vastu. Näiteks kui on organismi poolse rünnaku all naharakkude vahelised ühendused (nt pemfiguse korral), selle tagajärjel epiteelirakud ei hoia enam üks teisest kinni ja nahale tekkivad villid ja haavandid. Immuunreaktsioon võib olla suunatud erinevate rakkude ja kudede vastu ning sellest sõltuvad ka haigustunnused. Sümptomid võivad olla kerged (nt karvakadu alopeetsia areata puhul), mõõdukad (nt põletik ninapeeglil diskoidse luupuse korral, vt paremal pildil) või rasked, tekitades üle nahal ja limaskestadel haavandeid ning lisaks palavikku, isutust ja loidust (nt vesikulaarse luupuse korral).

Enamasti ei ole teada, millest autoimmuunsed haigused tekivad, mõnel juhul on leitud seos ravimite või kasvajatega. Haigust võib soodustada ja ägestada UV-kiirgus. Autoimmuunseid nahahaiguseid esineb koertel ja kassidel harva.

Haiguse uurimiseks tuleb välistada muud sarnased haigused, infektsioonid, kuid täpse diagnoosi panekuks on vaja nahabiopsiat, kus on võimalik leida iseloomulikke muutuseid kudedes.

Raviks kasutatakse enamasti immunosupressiooni. Kuna haiguse olemus seisneb selles, et organism ründab oma rakke, siis vähendatakse ravimitega immuunsüsteemi aktiivsust. Immunosupressiivse ravi korral ohustavad nakkushaigused loomi inimestega võrreldes oluliselt vähem, kuid kahjuks tekivad loomadel tihti häirivad kõrvaltoimeid (liigne urineerimine, lihaskadu, seedehäireid, muutused verepildis jne). Seetõttu on kindel diagnoos enne raviga alustamist on väga oluline. Mõnikord on võimalik haigusest täielikult paraneda, mõnikord peavad loomad jääma säilitusdoosis ravimi peale elu lõpuni.

Olen spetsialiseerunud loomade nahahaiguste diagnoosimisele ja ravile